Teemad: Kokaraamatud • Toiduained, joogid • Rahvusköögid

Eesti rahvustoidud
Traditional Estonian cooking

„Eesti rahvustoidud” on kõvakaaneline raamat. Raamatu seisukord: uus.

Hind: 22.50

Autorid: Margit Mikk-Sokk, Ragnar Sokk.

Kujundanud Ragnar Sokk. Fotod: Ragnar Sokk.

„Eesti rahvustoidud” – tutvustus

Kõige tervislikum on süüa seda toitu, mis on kasvanud kodu lähedal, samades tingimustes, millele on paistnud sama päike, paitanud samad tuuled ja kastnud sama vihmasabin.
Põhjamaa rahvana sobivad meile meie omad Eesti toidud, need, mida siin on söödud põlvest põlve, mida tegid meie emad, vanaemad, vanavanaemad.
Eestlased teavad, kui võrratult lõhnab ahjust tulnud soe leib, kuidas maitseb kodune kartulipuder, millised on tõelised jõulud süldi, seaprae ja hapukapsaga.
Need on mälestused kodusoojusest, naudingud heast toidust, pere koosolemise rõõm.
Raamatus Eesti rahvustoidud on Eesti rahvusliku köögi parimad toidud, mis läbi aegade oma headust tõestanud ja tänaseni populaarsed ja armastatud.
Traditsiooniline Eesti köök on maalähedane, talupoja köök. Alates põlluharimise levikust olid põhitoiduks erinevad teraviljatoidud. Neist tähtsaimaks kujunes hapendatud tainast tume rukkileib. Must leib muutus kogu toidu sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Leiba peeti pühaks. Eestlaste vanasõna ütleb: „Austa leiba, leib on vanem kui meie”. Musta leiba hinnatakse Eestis tänaseni. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutainast karaskit, hilisemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama – keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt süüakse keefiriga või hapupiimaga.
Aedviljadest olid vanal ajal tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual peaaegu asendamatuks. Kartuli kõrvale on rannarahvas läbi aegade söönud kala. Eestlaste rahvuskala on räim. Kohalik spetsialiteet on 12 erineva vürtsiga maitsestatud Tallinna kilu. Selle valmistamisviis on paarisaja aasta vanune.
Munatoidud olid vanadel eestlastel haruldased, munapuder ja keedetud munad olid pühapäevaroad. Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima. Tavalisteks jookideks olid kali ja mõdu, pühade puhul tehti õlut.
Liha polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära rupskid, liha säilitati soolatult ja suitsutatult. Seapeast, -jalgadest ja -kootidest keedeti pidurooga – sülti, mis sellise valmistusviisiga on maailmas ainulaadne ja mida eestlased peolauas tänaseni söövad. Pühadelaual olid alati ka vorstid, mille tangupudrust täidisele lisati liha ja verd. See maailmas üsna vähetuntud toit on tänaseni iga eestlase jõulumenüüs. Jõululauale kuulub ka hapukapsas või maailmas ainulaadne mulgikapsas, mida siinmail tehakse kruupide ja pekise sealihaga.
19. sajandi teisel poolel muutusid Eestis omandisuhted, majandusolud ja ka toitumistavad. Peamised rahvusvahelised mõjud tulid linnade ja mõisate kaudu Saksamaalt ja Venemaalt. Vürtspoodidesse ilmusid müügile soolaheeringas, manna, riis, suhkur, kohv ja vürtsid. Naisseltsid hakkasid korraldama kokakursusi, levis hoidistamine, mis on populaarne tänaseni. Kuna Eestis on palju metsi, siis on eestlased ka suured marjul- ja seenelkäijad.
1920.–30. aastad tõid eesti kööki uued toidud nagu kartulisalat, marineeritud kõrvits, hapukurk, maksapasteet, kotletid, kartulipuder, kapsarullid, kissell, mannavaht, plaadikoogid jne.
Pärast Teist Maailmasõda 50 aasta jooksul mõjutas Eesti toitumistavasid vene köök. Tuntuks said sellised toidud nagu rosolje, borš, seljanka, šašlõkk, pelmeenid jne. Kuna valitses defitsiidi ajastu oli toiduainete ja eriti maitseainete valik piiratud.
1990. aastatest on eesti köök on olnud avatud kogu maailmast tulevatele mõjutustele. Eestist leiab väga erinevaid toidukohti alates pitsarestoranidest ja sushi-baaridest kuni Aafrika ja Brasiilia restoranideni. Vaatamata võimaluste ja valikute paljususele armastavad eestlased traditsioone ja pühade ajal on laual alati rahvustoidud.
Jätku leivale!
– Margit Mikk-Sokk

Margit Mikk-Soku ja Ragnar Soku raamatu Eesti rahvustoidud sisukord

Saateks

Eelroad
• Sõir
• Keel tarrendis
• Soolaheeringas
• Tallinna vürtsikilu
• Praetud räimed marinaadis
• Täidetud munad
• Kaerakile

Supid
• Hernesupp suitsulihaga
• Hapukapsasupp
• Verrev suulliim
• Piima-klimbisupp

Salatid
• Soolaseenesalat
• Värske kurgi salat
• Kartulisalat Eesti moodi
• Rosolje

Pudrud
• Mulgipuder
• Kartulipuder

Pearoad
• Pühade sült
• Verivorst
• Mulgikapsad
• Ühepajatoit
• Peolaua seapraad
• Praetud maks
• Seenekaste
• Ahjukartulid triibulihaga
• Kapsarullid hakklihaga
• Pikkpoiss

Joogid
• Meemõdu
• Leivakali
• Koduõlu

Magustoidud
• Ahjus küpsetatud õunad
• Kama
• Leivasupp kaneeliga
• Mannavaht
• Bubert
• Marjakissell

Leivad ja küpsetised
• Eesti rukkileib
• Odrakarask
• Suus sulav rabarberikook
• Porgandipirukad
• Vanaema piparkoogid
• Õunakook kardemoniga
• Pika liu vastlakuklid

Raamatuga „Eesti rahvustoidud” seonduvad märksõnad: eesti, rahvustoidud, kokaraamatud, rööptekstid