NB! Soovi korral iga ostuga kaasa kingitus! Vt Kingitused, tasuta kraam.

Vaikus mesilas ehk mesilasperede hukkumine

„Vaikus mesilas ehk mesilasperede hukkumine” on pehmekaaneline raamat. Raamatu seisukord: sisu väga heas korras, kaante servades leidub veidi kulumisjälgi.

Hind: 27.97

Autor: Kalle Toomemaa.

Toimetanud Katrin Linask. Kujundanud Ülle Pällo. Fotod: Kalle Toomemaa.

„Vaikus mesilas ehk mesilasperede hukkumine” – tutvustus

Uus aastatuhat tõi kaasa uued rasked probleemid. Algas mesilasperede massiline hukkumine või kadumine nii Euroopas kui ka Ameerikas. Saksamaal olid talvekaod 2002./2003. ligi 30%, Venemaal kohati 70%.

Ameerikas on talvekaod kõrged alates 2006./2007. aastast, mil need olid kohati lausa katastroofilised (60–80%), ja need on jäänudki kõrgeks, ka eelmisel, 2010./2011. talvel olid need u 30%. Tänaseks on hukkumine jõudnud ka Eestisse, ja tänavune talv võib kujuneda selle poolest rekordiliseks.

Paljud mesinikud, nende seas ka kogenud mesinikud, avastasid juba sügisel suure hulga perede hukkumise. Mesinikud on tundmatu nähtuse ees hirmul ja nõutud.

Salapärast nähtust on hakatud nimetama mesilasperede kollapsiks (Colony Collapse Disorder – CCD). Selle põhitunnuseks on täiskasvanud mesilaste täielik kadumine tarust ja surnud mesilaste puudumine – või nende tühine hulk – tarupõhjal või taru lähiümbruses. Tarust leitakse kaanetatud haudmega raamid ja rikkalikud söödakärjed nii mee kui suiraga. Enamasti leitakse tarust ka ema koos peotäie noorte mesilastega, kas elavate või surnutena. Ellujäänud mesilastelt avastatakse mitmete viirus-, seen- jt. ohtlike haiguste tunnuseid. Huvitaval kombel ei puutu allesjäänud meekärgi teiste perede mesilased ega ka kahjurid, nagu kärjekoid, sipelgad, herilased, vaid nad saabuvad alles palju päevi või isegi nädalaid hiljem. Eelpoolkirjeldatu on mesilasperede äkiline lahkumine või hukkumine, mis võib toimuda mõne päeva jooksul, isegi ühekorraga. Esineb ka aeglast kollapsit, kus sümptomid progresseeruvad paari aasta jooksul kuni perede hävimiseni.

Aeglase kollapsi korral võib juba kuus kuud enne lõppu märgata mesilaste vähesust pesas ja haudmekärgedel, kevadsuvel nende tugevus ei kasva, nende toodanguvõime on vähenenud, hea korje ajal võib meehulk tarus jääda muutumatuks. Suira on kogutud, kuid mitte rikkalikult. Kolm kuud enne lõppu on pered tervetega võrreldes nõrgenenud ja katavad vaid ühe korpuse kolme asemel, või on koondunud vaid vähestele raamidele. Igas vanuses hauet on segamini, kuna ema on munenud läbisegi nii hukkunud kui ka eemaldatud haudmega kannudesse. Täiskasvanud mesilased ei suuda hauet katta ja jätavad kaanetatud haudme maha. Kui mesilased eemaldavad jahtunud haudme, tekivad haudmevälja augud. Mesilased ei paranda katkisi kärgi, ei ehita kärjepõhja ega pigita taruvaiguga. Raame on kerge eemaldada, kuna need on vähe pigitatud. Üks kuu enne kollapsit võib pere tugevus veelgi järsult langeda. Sügisel kasvatab pere hauet suvise hooga edasi, ja allesjäänud mesilaste hulk ei suuda seda toetada. Paljud pered püüavad korduvalt asendada ema ja teevad emakuppe ning aseemakuppe, mõnikord on kaks ema. Pere püüab iga hinna eest taastada kaotatud mesilaste hulka. Kollapsi lõppstaadiumis ei võta pere täiendussööta vastu. Kuna vanemad mesilased on vähehaaval välja lennanud ja pole tagasi pöördunud, on tarru jäänud vaid vähene hulk noori mesilasi. Ema muneb edasi ja noored mesilased toidavad noori vaklu, kuni pere täielikuhävinguni. Mesilastel puudub täielikult agressiivsus sissetungijate suhtes (Debnam et al., 2009).