Saksamaa pommitamine
Teise maailmasõja õudused pealtnägijate silme läbi

„Saksamaa pommitamine” on kõvakaaneline raamat sarjast Imelise Ajaloo raamat. Raamatu seisukord: uus.

Hind: 21.70

Autorid: Mette Iversen, Stine Overbye.

Tõlkinud Elle Vaht.

Toimetanud Alo Lõhmus. Kujundanud Michael Blomsterberg.

Sarja nimetus: Imelise Ajaloo raamat.

„Saksamaa pommitamine” – tutvustus

„Ma arvan, et kui oleksime sõja kaotanud, siis oleksin pidanud sõjakurjategijana kohtu ette astuma. Õnneks olime võitjate poolel.” Need sõnad lausus USA kindral Curtis LeMay Jaapani pommitamise kohta ning need näitavad Teise maailmasõja aegseid lääneliitlasi teistsuguses valguses, kui me tavapäraselt harjunud oleme.

Hollywoodi filmides näidatakse meile julgeid sõdureid, kes riskivad eluga Normandias, Dunkerque’is või Ardennides. Paratamatult on igal sõjal ka tumedam pool. Ehkki natside kuriteod on lausa omaette kategooria, saatsid ka liitlased korda verdtarretavaid sõjakuritegusid. Üks neist on Saksamaa linnade pommitamine, mis jääb võitjatele igavesti meelde tuletama nende sõjaliste võtete hoolimatust ja räpakust.

Neli aastat püüdsid liitlased muuta Saksamaa linnu elamiskõlbmatuks, tappes strateegiliste pommirünnakute käigus sadu tuhandeid mehi, naisi ja lapsi. Sakslased püüdsid kaitsta oma kodusid, rajades võimsaid õhutõrjekindlusi ja töötades välja uudse ülikiire rakettlennuki.

Liitlaste terrorikampaania maksis ränka hinda ka neile endile. Lõpuks polnudki selles selget võitjat ning see teeb kogu ettevõtmise veel mõttetumaks ja ohvrite toomise veel asjatumaks. Selle väljaande leheküljed pole kuigi meeldiv lugemismaterjal, kuid järgmiste sõjaõuduste vältimiseks on see siiski ehk vajalik.

1942. aasta veebruaris määrati Briti kuninglike õhujõudude pommitajate väejuhatuse ülemaks Arthur Harris. Ta sai peaminister Winston Churchillilt julma juhise: Saksamaa linnad tuli muuta elamiskõlbmatuks.

1943. aasta juuli lõpus alustasid liitlased seni suurimat õhurünnakut ajaloos. Mõne tunniga muutsid pommid Hamburgi leegitsevaks põrguks. Halvim seisis sakslastel aga alles ees.

Maiken Mannstaedt oli sõja puhkedes väike tüdruk. Sellegipoolest mäletab ta selgelt liitlaste õhurünnakuid, mis sundisid ta peret Frankfurdist põgenema. Esmalt hästi kaitstud Berliini ja seejärel Taani, kus kõik oli rahulik.

Kui Suurbritannia 19 pommitajat 1943. aasta kevadööl õhku tõusid, seisis lennukimeeskondadel ees nende teenistuse keerulisim operatsioon. Iga lennuki all rippus uut tüüpi pomm, mis tuli meetri täpsusega visata Saksamaa tööstuspiirkonna elektrijaamade võimsatele tammidele.

Varasel suvehommikul tõusis õhku 177 ameeriklaste lennukit, et rünnata Rumeenia naftatöötlemistehaseid, mis varustasid Saksamaad naftaga. Ründeplaani koostaja ei olnud pommituslendude asjatundja ning seetõttu läks operatsioon Tidal Wave ehk Tõusulaine USAle kalliks maksma.

Kui Briti lennukid hakkasid alates 1940. aasta augustist Saksamaa pealinna Berliini pommitama, laskis Hitler nende tõrjumiseks püstitada betoonist õhutõrjetornid.

Aastail 1944 ja 1945 külvasid Ameerika Ühendriikide hiiglaslikud pommitajad B-17 Saksamaa kohal hirmu. Raskepommitajad hävitasid terveid linnu, kuid neid endid oli keeruline alla lasta. Luftwaffe arendas vastuseks välja peadpööritavalt kiire rakettlennuki.

Saksamaa linnade hävitamine sõja viimases etapis oli sõjaliselt tähtsusetu, kuid liitlased jätkasid ikkagi pommitamist. Seda teemat uurinud ajaloolane küsib, kas liitlaste tegevuse eesmärk oli hävitada saksa kultuur ja takistada Saksamaa uuesti jalule tõusmist.

13. veebruaril 1945 hakkasid Dresdenis üürgama õhuhäiresireenid. Seda peeti järjekordseks valehäireks, kuid paraku polnud see nii. Liitlaste pommilennukite kaks rünnakulainet muutsid Elbe jõe kauni pärli maapealseks põrguks.