Lapikoti uus elu
Erinevaid tehnikaid ja mustreid riidelappide kokkuõmblemiseks

„Lapikoti uus elu” on spiraalköites pehmekaaneline raamat. Raamatu seisukord: uus.

Hind: 34.94

Toimetanud Aime Veelmaa, Anni Kreem, Ene Pars, Katri Lehtsalu, Rita Pukk. Kaane kujundanud Maiga Seidelberg. Fotod: Avo Seidelberg, Ülle Tiidumaa.

„Lapikoti uus elu” – tutvustus

Raamatus „Lapikoti uus elu” on kirjeldatud tehnikaid ja töövõtteid tekstiilide ja tekstiilijääkide kokku õmblemiseks. Raamat „Lapikoti uus elu” tutvustab nii levinud kui vähetuntud lapitehnikaid ning häid nippe, mis hõlbustavad tööd.

Raamatu „Lapikoti uus elu” sisukord

Lapitehnika ajaloost
Töövahendid
Lappide väljalõikamine
Nõuandeid õmblemiseks
Õmblusmasinaga õmmeldavad lapitööd
Ruudud
Ruut ruudus
Kolmnurgad
Tähekesed
Laevuke
Ämblikuvõrk
Ruut kahest kolmnurgast
Palkmaja
Õmblemine alusriidele
Roosid
Crazy ehk hullutehnika
Ruut neljast kolmnurgast
Lihtsad plokid ribadest
Vaba paigutus
Ribadest ruudukujulised plokid
Rombid
Bargello
Kahe riba ühendamisel saadavaid kombinatsioone
Käsitsi, kartongil õmmeldavad lapitööd
Kärg
Lapipall
Südamed
Kalasaba
Lumepallid
Väike kotike
Kaared
Lehvik
Voltimine
Katedraali aken
Teisi võtteid lappide ühendamiseks
Lapitöö kavandamine
Lapitöö vateerimine ja teppimine
Lapitöö servade kantimine
Suurema töö kantimine
Voodriga kantimine
Mustreid lapitöödeks

Lapitehnika ajaloost

Lapitehnikas valmistas inimene tarbetekstiili juba iidsest ajast peale. See on tehnika, kus väikestest riidetükkidest õmmeldakse suuri esemeid. Olgu need tükid siis loomanahkadest või kodukootud kangasiiludest. Euroopas oli lapitööde õitseaeg 18. sajandi algusest 19. sajandi lõpuni. Esikohal oli Inglismaa ja Iirimaa, kus tegelesid sellega algul peamiselt aadlinaised. Ameerika koloniseerimise ajal segunesid paljude Euroopast pärit uusasukate käsitöökombed ja -tavad. Lapitehnika arengut soodustas siin eelkõige praktiline vajadus. Sellest kodukäsitööst kasvas välja aga tänapäeval tuntud käsitöökunst – patchwork. Väikestest tükkidest õmmeldi käsitsi kokku kindlas suuruses ruudud, mis lõpuks omavahel ühendati. Iga muster peegeldas tollast Ameerika elu ja sai vastavalt selle järgi ka nimetuse. Kõige levinum muster oli log cabin ehk „palkmaja” – kodusoojuse ja tule sümbol.

Lapikunst tänapäeval
Tänapäeval on lapitehnika ringiga Ameerikast tagasi Euroopasse jõudnud. Rohkesti harrastatakse seda käsitööliiki Saksamaal, Taanis, Austrias, Itaalias, Rootsis, Inglismaal, aga ka Lõuna-Indias, Pakistanis ja mujal. Seega nii lapitekk kui kaltsuvaip, mis sündinud praktilisest meelest ja kokkuhoiust, viljelduna paljudes riikides, on üle maailma muutunud arvestatavaks tekstiilikunsti liigiks. Eestis hakati lapitekke valmistama 19.sajandi lõpus, kõige enam Hiiumaal. Meilgi on laialt levinud „palkmaja” muster. Tavaks on olnud kopeerida lapitehnika traditsioonilisi mustreid ja isegi värvitoone.
Tänapäeval pakuvad spetsiaalkauplused palju erinevaid kangaid, raamatuid, ja ajakirju selle tehnika tarvis. Lisaks toimuvad Eestis viimasel ajal lapitehnika kursused, ringid, tegutsevad seltsid, pannakse üles näitusi. Paljudele on saanud lapikunst populaarseks hobiks. Pidevalt leiutatakse uusi mustreid, muudetakse või täiendatakse vanu. Tänapäeval, tänu suurele materjali -ja värvivalikule, tehnika ja võtete valikule, võib selles käsitööliigis vaevata realiseerida oma kunstilisi fantaasiaid. Iga järgnev töö on eelmisest huvitavam ja originaalsem.
Eesti Lapitöö Selts, milles on liikmeid poolsada, sai alguse esimesest näitusest, mis toimus Tallinna Laululava ruumes 1991. aastal. Seltsi esinaiseks on tänini Anni Kreem. Lapinäitusi on korraldatud sellest ajast pea igal aastal, neid külastades võib igaüks aimata, et lapitööde tegemisest on kujunenud meeldiv ja praktiline vabaajaarmastus.

Raamatuga „Lapikoti uus elu” seonduvad märksõnad: lapitööd, käsiraamatud