Teemad: Lasteraamatud

Väike raamatutuba: lugusid lastele

„Väike raamatutuba: lugusid lastele” on pehmekaaneline raamat. Raamatu seisukord: väga hästi säilinud eksemplar, kaantel vähesed värvikulumisjäljed.

„Väike raamatutuba: lugusid lastele” – tutvustus

Raamat „Väike raamatutuba” sisaldab valiku inglise tuntud lastekirjaniku Eleanor Farjeoni (1881–1965) samanimelisest jutukogust, mis kohe pärast ilmumist 1955 a tõi autorile suure tunnustuse – Briti Raamatukogude Assotsiatsiooni poolt määratud Carnegie medali ja 1956. a Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu poolt Hans Christian Anderseni auhinna. 1958. a sai raamat veel USA-s Lewis Carrolli Riiuli auhinna ja 1959. a autor kogu loomingu eest Ameerika Regina medali.

Eleanor Farjeoni jutte iseloomustab tegelikkuse ja fantaasia põimumine ning kõrge kõlbeline sihiseade; tema loomingu võtmesõnadeks võib pidada rõõmu ja headust.

Illustratsioonid on raamatule „Väike raamatutuba” teinud silmapaistev inglise kunstnik Edward Ardizzone (sündinud 1900), kes on kunstiliselt kujundanud üle saja pildi-, laste- ja suurteraamatu.

Raamatu „Väike raamatutuba” sisukord

Vaarao ja viljatera
Kuningatütar tahab kuud kätte saada
Noor Kate
Kuldkalake
Spanjelikutsikas
Läänelaas
Väntorel
Väike õmbleja
Daami tuba
Seitsmes printsess
Noil päevil
Connemara eesel
Timid
Ühepenniline
Äiu-äiu, lapsuke
Kääbuspapagoid
Haldjas Ann
Klaasist paabulind

Autori saatesõna raamatule „Väike raamatutuba”

Mu lapsepõlvekodus oli tuba, mida me kutsusime väikeseks raamatutoaks. Tegelikult oleks võinud iga tuba selles majas niisugust nime kanda. Meie lastetoad ülakorrusel olid raamatuid täis. All oli mu isa kabinet neist tulvil. Need ääristasid söögitoa seinu ja tulvasid sealt mu ema elutuppa ning üles magamistubadesse. Loomulikum oleks olnud elada ilma rõivasteta kui ilma raamatuteta. Niisama ebaloomulik kui ilma söömata oli olla ilma lugemata.
Maja kõikidest ruumidest oli just väike raamatutuba antud raamatute kätte, nagu mõni harimata aed on jäetud kõigi lillede ja umbrohuga ta enese hooleks. Siin ei olnud mingit süsteemi, valikut ega korda. Söögitoas, kabinetis ja lastetoas seisid ilusasti rivis valitud raamatud, väike raamatutuba andis aga ulualust eksinute ja hulkurite kirevale kambale, alumise korruse kordaseatud riiulitelt väljatõrjutuile, mu isa poolt väljamüükidelt ostetud raamatute ülejäägile. Palju rämpsu, aga rohkem veel aardeid. Läbisegi kaltsakad ja peenem rahvas ja aadlikud. Loterii, õnneõngitsemine lapse jaoks, kellel ei olnud iial keelatud kätte võtta ühtegi kaante vahele köidetud asja. Tolles tolmuses raamatutoas, mille aknaid ilmaski lahti ei tehtud, kus suvepäike heitis läbi aknaklaaside tuhmi valgusvoo täis kuldsete kübemete tantsu, lükati minu jaoks pärani võluaknad, kust ma nägin teisi maailmu ja teisi aegu kui need, milles ma elasin; maailmu täis luulet ja proosat ja tõsielu ja väljamõeldisi. Seal oli vanu näitemänge, ajaloo-kroonikaid ja rüütliromaane; ebausupärimusi, legende ning asju, mida nimetatakse kirjandusharuldusteks. Seal oli raamat pealkirjaga „Firenze ööd”, mis mind paelus, ja teine, „Hoffmanni lood”, mis mind kohutas, ja veel üks, „Merevaigunõid”, mille peategelane polnud hoopiski nende nõidade moodi, keda ma oma armastatud muinasjuttudest teadsin.
Poole seinani olid kitsad riiulid igasugust lugemismaterjali täis topitud, sealt edasi ulatusid korratud lademed peaaegu laeni. Raamatutoas tuli ronida üle raamatukuhjade põrandal, kahel pool akent kõrgusid raamatutest sambad, mis ähvardasid esimesel puudutusel uppi lennata. Sa sikutasid paljulubava köite kallal ja päästsid põrandale uue kirjandusetulva; siis lasksid sa käest sind äsja ahvatlenud raamatu ühe teise pärast, mis selles varingus pinnale jäi. Siin, selles väikeses raamatutoas, õppisin ma Charles Lambi (1775–1834, inglise kirjanik ning kriitik) kombel lugema kõike, mis raamatu nime kannab. Tolm tungis mu sõõrmetesse ja pani silmad kipitama, kui ma küürutasin põrandal või nõjatusin vastu mõnd raamatukappi, keha kägaras, aga vaim vabalt uitamas. Alles siis sain ma aru, et mu asend oli ebamugav ja õhk sumbunud, kui lõpetasin ühe rännaku riigis, kus väljamõeldis tundus mulle tõelisem kui tegelikkus, ja asutasin end teisele retkele, avastama maid, kus tegelikkus oli tihtipeale veel veidram kui väljamõeldu. Kui mõnigi mind sageli kimbutanud kurguhaigustest johtus väikese raamatutoa tolmust, ei ole mul põhjust kahetseda.
Iial ei tulnud ükski teenija tolmulapi ja harjaga hõõruma tuhmunud aknaruute, kustkaudu päikesekiired siia tantsima pääsesid, ega pühkima põrandalt ammuste aegade tolmu. Tuba ei oleks olnud enam tema ise ilma oma tolmuta: tähetolmuta, kullatolmuta, sõnajalatolmuta (inglise rahvapärimuses peeti „sõnajalatolmu”, s.o sõnajalaeoseid, võluvahendiks, mis muudab nähtamatuks); tolmuta, mis muutub maapõues põrmuks ja tuleb taas teda ehtima hüatsindiõiena. „See vaikiv põrm”, ütleb ameerika luuletaja Emily Dickinson.

See vaikiv põrm on isandad ja daamid,
on naer ja pisarad;
on noorte anded, osavus, ka ohked,
on kuued, kiharad.
On naer ja pisarad ...

Ka inglise luuletaja Viola Meynell, pühkides oma riiulitelt „päeva jooksul vargsi langend tolmu”, mis kipub ta iluasju tuhmiks tegema, jääb mõttesse:

Kuid eks see tolm, ma mida siin nüüd pühin,
on lilled, kuningad,
on Saalomoni aujärg, püha luule õhin ...

Ei ole siis ime, et kui ma kipitavate silmadega väikesest raamatutoast välja ronisin, tantsis ta küütlev kullatolm ikka mu peas ja ta hõbedased ämblikuvõrgud takerdusid ikka mu ajusoppides. Ei ole ime, et hulk aastaid hiljem, kui ma ise raamatuid kirjutama hakkasin, olid ka nendes kujutlused segamini tõsieluga, väljamõeldu tegelikkusega. Mul ei ole kunagi päriselt korda läinud nende kahe vahel vahet teha, nagu näitavad ka tollest tolmust sündinud lood käesolevas raamatus. Tervelt poole sajandi vältel ei ole seitse piigat oma seitsme luuaga suutnud mu peast minema pühkida seda kadunud aujärgede ja lillede ja kuningate tolmu, daamide kiharaid, luuletajate ohkeid, noorte naeru, kõiki neid kõrgeaulisi, kes koos korstnapühkijatega peavad mõnes väikeses raamatutoas tolmuks saama, et siis vahel õnnekombel hetkeks taas päevavalgele pääseda.

Hampstead, mai 1955, Eleanor Farjeon

Raamatuga „Väike raamatutuba: lugusid lastele” seonduvad märksõnad: inglise, lastekirjandus, jutud

---

Raamatu „Väike raamatutuba: lugusid lastele” tehnilised andmed

„Väike raamatutuba: lugusid lastele” on pehmekaaneline raamat, 222 lk; 14,1 × 20,9 cm; ↔ 1,1 cm; 211 g.

Raamat „Väike raamatutuba: lugusid lastele” on Laos nr 1, saame postitada või kontorisse tuua samal või esimesel TÖÖPÄEVAL.

Raamatu „Väike raamatutuba: lugusid lastele” ilmumisandmed: Eesti Raamat, 1987

Ostke raamat „Väike raamatutuba: lugusid lastele” hinnaga 3.93

Soovitame lisaks väljaandele „Väike raamatutuba: lugusid lastele” vaadata ka neid trükiseid: