top design element
Kirjavara raamatupood


Kirjavara online-raamatupood on veel alles noor. Kui Te siit soovitud raamatut ei leidnud, küsige ikka.
Võimalik, et raamat on olemas, kuid pole andmebaasi veel jõudnud. Selleks vajutage nupule „Kirjuta meile”, avaneb kirja saatmise vorm.
Ostukorv



Otsing 


Eestikeelsed raamatudSoomekeelsed raamatudRootsikeelsed raamatudIngliskeelsed raamatudPrantsuskeelsed raamatudSaksakeelsed raamatudVenekeelsed raamatud


Sarjad
Viimati poodi lisatud raamatud
Uued raamatud (2021, 2020)

ANTIIK 9 uut

Aabitsad


Aforismid, tsitaadid, mõtteterad


Aiandus, mesindus 2 uut


Ajaloolised romaanid


Ajalugu, poliitika


Alternatiivmeditsiin


Arhitektuur


Arvutid, elektroonika


Atlased, kaardid


Ehitus ja remont


Elulood, mälestused, biograafiad


Eneseabi 2 uut


Esoteerika


Ettevalmistus kooliks


Filmiks vändatud raamatud


Filosoofia


Folkloor, mütoloogia, müüdid


Fotoalbumid


Fotograafia, filmitehnika


Hobid ja vaba aeg


Huumor


Ilu ja tervis


Ilukirjandus 2 uut


Jooga ja Pilates


Juriidika, õigus


Jõulud


Katastroofid, õnnetused, kuriteod


Keel ja kirjandus


Keeleõpikud 1 uus


Kehakultuur


Kleepsuraamatud


Kodundus


Kokaraamatud 3 uut


Kombed ja etikett 1 uus


Kriminullid, krimkad, kriminaalromaanid


Kultuur


Kunst


Käsitöö, meisterdamine


Laste tegelusraamatud


Lastekasvatus 2 uut


Lasteraamatud 1 uus


Laulikud


Lemmikloomad


Liiklusõpikud


Loodus 1 uus


Loomad, linnud


Luule


Majandus, äri


Meditsiin


Mood, kosmeetika


Muinasjutud


Muusika 13 uut


Mängud


Neidudele, tüdrukutele


Nipiraamatud


Noodid 13 uut


Noormeestele, poistele


Noortele


Nuputamisraamatud, tööraamatud, töövihikud


Näidendid


Perioodika


Pildiraamatud, koomiksid


Populaarteadus 1 uus


Psühholoogia 2 uut


Pusleraamatud


Põllumajandus, metsandus


Rahvusköögid


Religioon


Ristsõnad, sudokud


Ruumilised, häälitsevad, vigurraamatud


Seks


Sport


Suhted 2 uut


Sõidukid


Sõnastikud, leksikonid 1 uus


Teatmikud, entsüklopeediad 1 uus


Tervis


Toiduained, joogid 2 uut


Toitumine


Trükitähtedega raamatud, suurtähtraamatud


Turism, reisikirjad, reisijuhid 2 uut


Täppisteadused 1 uus


Veganlus, vegetaarlus


Veterinaaria


Väikelaste raamatud


Värvimisraamatud, värviraamatud


Õpikud 3 uut



Mikita keeleaabits
Põliskeele omailm


Trükise „Mikita keeleaabits Põliskeele omailm” kaanepilt. Cover picture of „Mikita keeleaabits Põliskeele omailm”.

Hind: 18.90


Autor: Valdur Mikita.


Kujundanud Maite Kotta.


ISBN/EAN: 9789949723171 (978-9949-7231-7-1)


„Mikita keeleaabits” on kõvakaaneline raamat, 168 lk; 15,3 × 21,7 cm; ↔ 1,8 cm; 430 g.
Raamatu seisukord: uus.


Raamat „Mikita keeleaabits” on SAUE laos, saame postitada või kontorisse tuua tellimisjärgsel päeval.



„Mikita keeleaabits” – tutvustus


Valdur Mikita raamat Põliskeele omailm. Pohlamari põses, haldjakeel suus ilmus 2019. aastal, mis oli rahvusvaheline põliskeelte aasta ja ka eesti keele aasta. Valdur Mikita jutustab oma raamatus eesti keele omailmast, mis on põnev, salapärane ja ennekõike väga ilus. Keel on eesti rahva kõige suurem ja kõige vanem ühislooming. Pole kahtlust, et eesti keel kuulub maailma kõige elujõulisemate keelte hulka.

Siin raamatus on juttu põliskeelest ja keelemüütidest, keelemängudest ja maagilisest sõnast ning sünesteetide hämmastavast maailmast.

Põliskeele omailm


Eesti keele soomeugrilised jooned on peidus keele omailmas. Keel on rikas, kui selles on alles rikkad keelemaastikud, iidsed seosed maastiku ja elusainega. Keele omailm on sammuke maagilise sõna suunas. Ega ma täpselt ei tea, kuidas sinna jõuda. Aga minna selles suunas saab.

Eesti kirjakeel ei ole see, mille pärast peaksime väga muretsema, keele sisemine elurikkus on märksa ohustatum osa meie emakeelest. Ühele vanale läänemeresoome keelele tuleks läheneda õigupoolest veidi teistmoodi. Oleme harjunud õigekeelsust pidama emakeele kõige tähtsamaks komponendiks, kuid kõige tähtsam on minu meelest erk sõnatunnetus ja isikupärane keelevaist. Keel on eelkõige tunnetuslik ja loominguline abivahend, seetõttu võiks ka eesti keelenägemuses aset leida pisuke paradigma muutus. Põliskeele peamine rikkus on keele omailm. Katsun selles raamatus välja joonistada mõned mõtted, mis see olla võiks. Maailma keelte massilise väljasuremise kõrval tuleks mõtiskleda ka keele enda sisemise rikkuse võimalikust kuhtumisest.

Üheks eesti keele soomeugriliseks jooneks tuleks pidada kõlamaalingutel põhinevat keeleinstinkti – sellisel sõnaloomel on salapärase lõpmatuse tunnused. Poeesia aitab sellega mängulisel viisil kontakti hoida. Luuletamine on keele omailma sisenemisel isegi põnevam ja mõjurikkam võimalus kui proosa, millele tugineb lõviosa meie keeleõpetusest. Keele filosoofilised küsimused tulevad luules selgemini esile kui proosas, seetõttu on luule suurepärane õppevahend keeletaju avardamiseks. Õigupoolest on luule üks keeletundlikkuse arendamise igipõline viis, mis viib meid kergemini kontakti ka eesti keele soomeugriliste joontega, olgu selleks kas või algriim ja kõlamaalingule toetuv sõnaloome. Oleme suured sõnavõlurid, eriti lapsena. Hiljem kipub see võimekus hääbuma.

Mind on paelunud piltluule, tunnen selles ära midagi igiomast. See tunne on tuttavlik juba varasest lapsepõlvest. Tahtsin väga kirjutada, aga ei tundnud veel tähtigi. Hõõrusin endale savitellise tükkidest natuke punast tolmu, segasin selle poriloigust toodud veega ja maalisin kuurist leitud lauajuppidele oma esimese raamatu. Seal olid puud, majad ja inimesed, kuid need ei olnud minu ettekujutuses mitte pildid, vaid kirjatähed. Igaks juhuks lisasin veel juurde mõned varesejalad, et kõik aru saaksid, et tegemist on kirjutamise, mitte joonistamisega. Nauding oma esimesest kirjatööst oli täiuslik, ma ei saanud enam pidama ja maalisin luitunud plangujuppidele üha uusi krüptilisi sõnumeid, kuni vanemad mul töövahendid käest ära võtsid.

Nõnda on vist ka piltluulega: sel võib olla üsna tagasihoidlik kirjanduslik väärtus, ent luuletamise mõnu on see-eest suur. Just seda „mõnu” tuleks enda ligidal hoida, sellest tärkab tasapisi kirjanduse seeme. Mängulust avab ukse keeleilma. Ilu, esteetika ja sügavus – need tulevad hiljem.

Eesti keel pole kunagi nii kiiresti muutunud kui praegu. See muutus on salakaval ja nähtamatu. Keele struktuur muutub vähe, kuid keele funktsioon teiseneb märkimisväärselt – muutuvad keele kasutusalad ja samal ajal kujuneb ümber keele omailm. Seda muutust on vaja tasakaalustada teistsuguse keelenägemusega. Meil oleks tarvis veidi rohkem loomingulist rammu keeleõpetuses, rohkem avastuslikku lähenemist, kultiveerida sõnaaistingute tajumise oskust ja leida taas üles muistse inimese kirg kõlamaalingutest sündiva sõnaloome vastu.

Teame üsna hästi, kui oluline on meie jaoks emakeeles rääkimine ja kirjutamine. Vähem on kõneldud keele muudest aspektidest. Keel on inimkonna üks vanemaid teraapilisi tööriistu (loitsud ja palved), keel on üks iidsemaid mänguriistu (laulud, mõistatused ja keelemängud), igivana navigatsioonivahend (jõel, järvel, mäel ja orul on ikka oma nimi), keel on ka võimas meedium suhtlemiseks teiste eluvormidega (maagiline sõna). Need neli on nähtavasti ka keele kõige vanemad funktsionaalsed osad.

Mind on huvitanud iseäranis just keele piirialad: nähtamatu servajoon, kus keel kohtub välise maailmaga (näiteks siis, kui loome uue sõna), või piirjoon, kus keel puudutab salapärast sisemaailma (sisekõne). Kahtlemata on oluline, et me oskaks oma emakeelt õigesti, kuid veelgi tähtsam on, et inimese kõne oleks jõurikas. Siit avaneb ka selle raamatu vaade keelele. Keeleaabits on eelkõige jõuaabits, keelejõu aabits. Selleks aga tuleb sukelduda keele vanemasse kihistusse. Me korraldame ja suuname oma keelt euroopalike keelemallide järgi, kus esmatähtis on grammatika, õigekiri ja eneseväljendusoskus, kuid see, mida me keeles kõige rohkem taga igatseme, on vist maagilise sõna puudutus. Paljudel on kusagil mälusopis üks poolmütoloogiline esivanem, kes seda kunsti vägevasti valdas. Vähemasti nii me arvame.

Ühesõnaga – sõna on elusolend. Just selline võis olla muistse inimese keeletaju. „Sõnu lendu laskma” – selles kõnendis elab veel uskumus, et miski lahkub linnuna inimesest ja hakkab maailmas iseseisva olendina toimetama. Küsimus on selles, miks me sarnaseid võimsa sõnakogemuse hetki või elumuutvaid sõnu nii harva kogeme. See iseloomustab meie keeleaega: elame justkui sõnade surnuaial, igatseme neid ja mälestame neid, kuid ellu äratada neid enam ei suuda.

Usun, et sõna jõud on osa loomulikust keelevõimest.

Grammatika ja geneetika on sarnased ühe nukravõitu tunnuse poolest: maailma kõige huvitavamad nähtused, mis on vangistatud maailma kõige igavamatesse õpikutesse. Jean-Pierre Minaudier on oma vaimurikkas raamatus „Grammatika ülistus” väljendanud arvamust, et grammatika kuulub oma loomu poolest ennekõike unistuste ja luulevalda. See on suurepärane mõte, millest me sageli mööda vaatame. Keel on inimkonna üks olulisemaid leiutisi ja keeleline mitmekesisus maailma suuremaid rikkusi. Maailmas käib pidev võidujooks ajaga, et suuta midagi sellest kaduma kippuvast varandusest veel päästa. Takistused võivad vahel olla väga ootamatud, nagu Minaudier’ kirjeldatud näites tehueltše keele foneetika kohta – lingvistid leidsid küll suure surmaga ühest hooldekodust üles viimased selle keele raugastunud rääkijad, kuid siis selgus, et keele hääldust ei ole enam võimalik konstrueerida, kuna ühelgi tehueltše keele rääkijal polnud enam hambaid suus.

Kuigi ka eesti keel kõlab breketite ajastul pišut teišiti (või nagu üks mu noorem sugulane nentis – kui sul pole hambaklambreid või depressiooni, ei ole sa tõsiseltvõetav), on meie kõne mõistetavuse probleem siiski õnneks veidi teises kohas. Kuna eesti keele lauseliikmed pole jäigalt määratud, on eestikeelses lauses keeruline ette aimata, millega alustatud lause lõpeb. Seepärast võtabki mõtlemine ja kõnelemine nii palju aega, eestlased tunduvad kole aeglased. Vaikus ja mõttepaus on meie keelde justkui sisse müüritud. Kuid pole halba ilma heata. Teiselt poolt võimaldab keele niisugune struktuur ka suuremat assotsiatiivsust, mis on vesi mõtlemise veskile.

Mind on kõnelemisest ja kirjutamisest rohkem huvitanud küsimus, kuidas inimene keele kaudu mõtleb ja maailma tunnetab. On üpris selge, et keel mõjutab mõlemat. Kuigi keel ja mõtlemine on erinevad maailmad, n-ö kaks erinevat operatsioonisüsteemi, suudavad nad üsna edukalt koos töötada nagu vasak ja parem käsi.

Koolis kujuneb arusaam, et keel on seotud eelkõige kõnelemise ja kirjutamisega. Siiski seostuvad keele põnevamad osad nähtavasti just tunnetusega. Paljudel inimestel on kusagilt kaugest kooliajast pärit arusaam, et eesti keel on midagi lõpuni läbi uuritut, õpikusse vangistatud lingvistiline süsteem. Loomulikult on see eksimõte. Keeles on varjul palju tundmatut ja salapärast.

Eesti keeles on tajutav pinge vana soome-ugri keelepõhja ja indoeuroopa mallide vahel. Siin on säilinud väga haruldasi keelekooslusi, eesti keele rikkus peitub tema omanäolises keelelises perifeerias. Kuna põhjaeesti kirjakeel on loodud suuresti saksa pastorite keeletunnetuse järgi, tuleneb sellest ka eesti keelt kõneleva inimese tüüpiline ebalus, et ta ei leia tihtipeale „õigeid sõnu”, ei tea, kuidas „õigesti kirjutada”. Kohati saavutab selline ebakindlus kirja ülemäärase normeerituse taustal lausa enesekolonisatsiooni mõõtme. Valesti pandud koma kriminaliseeritakse.

Teisest küljest säilis eesti keel läbi pikkade sajandite muuhulgas ka seetõttu, et see oli väga erinev siinsete valitsejate keelest. Eesti keelt on raske õppida ja samamoodi on ka eestlasel teisi keeli raske omandada. See muutis keelevahetuse keerukaks. Oleme eesti keele struktuurile ikka päris palju võlgu, see on olnud meie omanäoline julgeolekugarantii ajaloos. See on nagu raba, kuhu võõras vaim ei julenud liiga sügavale tungida. Usun, et meie üksindusse kalduv kultuur on jätnud mingisuguse omanäolise varju ka eestlase keeletundesse.

Eesti keeles on rohkesti kõlamaalinguid, see tähendab helisid ja liikumisi kirjeldavaid sõnu, nagu sisin, susin, sirin, särin, surin, sorin, solin, sulin või vappuma, vabisema, võbisema, habisema, hubisema. Need on keelevarjundid, mida on väga raske tõlkida ja mis ajavad vahel iga tõlkija ahastusse. Kõlamaalingud on tõepoolest üks eesti keele erijooni. Selline keeletunnetus on andnud maailmale ilmselt ka nii palju suurepäraseid heliloojaid. Küsimus pole mitte niivõrd keele rikkas sõnavaras, vaid väga peenes helitajus, mida häälikuliselt ajendatud sõnad hoiavad ja väestavad. Eestlasel on terav keelekõrv, eks paksus metsas tuleb ikka rohkem usaldada oma kõrvu kui silmi.

Nii tasub meie keele eripärale, kõigele sellele, mis eesti keeles on omamoodi, pisut rohkem mõelda. Meie keele süvastruktuur lubab tajuda maailma mõnusalt meloodiliselt ja tunnetada ümbruskonda veidi teistsuguste varjundite kaudu. Eesti keel võimaldab inimesel end ikka veel teostada ühe igivana metsa- ja veerahva salapärase saadikuna.

Põhjendamatu eeldus tõmmata võrdusmärk õigekirja ja keeleoskuse vahele on rikkunud paljude inimeste loomuliku keeletunde ning kardetavasti ka nende sisemise loomeväe. Sellest on tuline kahju. Õigekiri ja keeleline loovus on kaks eri asja – need võivad küll koos käia, aga ei pruugi. Õigekirja ei tohiks kõrgemale seada verbaalsest andekusest, aga see on üks tänapäeva rangele keelekorraldusele allutatud keeleõpetuse vaikivaid eeldusi. Kirjakeele kummardamine on teinud karuteene meie põliskeele tunnetuslikule ja isepäisele vaimule. Õigekiri ei aita meid paremini mõelda ega maailmast aru saada, keele loomingulisus ja tunnetuslik külg aga nähtavasti küll.

Eesti keele kõige suuremad mured ei ole seotud mitte õigekirjaoskuse, vaid arvutis kasvanud põlvkondade viletsama sõnavara ja keele kujundlikkuse allakäiguga. Eesti keele kujundlik väljendusoskus taganeb ehmatava kiirusega meie keeleruumist, keel vaesub. Siin on paari põlvkonna jooksul toimunud tõeline lageraie. Võimalik, et see on seotud järjest väheneva lugemusega, võib olla ka sellega, et vanaemade-vanaisade kujundirohke keel ei kandu enam loomulikul viisil edasi. Erinevad põlvkonnad räägivad tänapäeval üksteisega lihtsalt palju vähem kui varasematel aegadel. Keelt ei õpita enam vanematelt või vanavanematelt, vaid mujalt: lasteaiast, koolist ja arvutist. Seal aga ringleb kaunis üheülbaline leksika ja elavat kujundirohket keelt leidub niisuguses keeleruumis vähem.

Tõenäoliselt on kätte jõudnud esimest korda inimkonna vaimlises ajaloos eriskummaline hetk, kus inimesed loevad vähem, kui kirjutavad. Nad isegi räägivad vähem, kui kirjutavad, ja see on juba päris hull lugu. See vaikiv ja kirjutav mass muudab kahtlemata meie suures keeleilmas midagi, ent mida – seda saame teada alles aastate pärast.

Meist on vähehaaval saamas omaenda rangelt normeeritud kirjakeele ohvrid. Kirjakeel on miski, millesse tuleks suhtuda teatava eluterve kahtlusega. Siia sobib lisada Noami Chomsky mõte, et üks kõige suuremaid valearusaamu keele kohta on see, nagu oleks keele peamine roll olla suhtlusvahend. Ei, ütleb Chomsky, keele peamine roll on vabastada inimese loomingulisus. Selles valguses tuleks korraks liistule tõmmata ka üks Eesti viimaste aastate uskumatu fenomen, nimelt e-etteütlus. Ühest küljest saab selline asi muutuda nii populaarseks kahtlemata ainult Eestis, kus oma keelt tajutakse kultuuri absoluutse keskpunktina. Teisest küljest maalib see aga eesti keelest kaunis moonutatud pildi. Need kunstlikult ja otsitud sõnadega loodud kentsakad tekstid ei ole päris see keeleruum ja -tunnetus, kuhu peaksime ilmtingimata püüdlema. Õigekeelsus ei peegelda kuigi hästi inimese keelevõimet. Mulle, isiklikult, palun veidi rohkem „metsikut” lingvistikat!

Eesti keel – inimsoo ürgisade keel


Sõida tasa üle silla – keelemüüt

Keelemüütides on varjul ürginimlik soov rõhutada oma emakeele erilisust. Ilmselt on selliseid müüte käibel enamiku keelte kohta.

Kolm päris hästi tuntud müüti eesti keele kohta on, et see on maailma kõige ilusam keel, maailma kõige keerulisem ja maailma kõige vanem keel.

Esimese, kõige levinuma keelemüüdi aluseks – eesti keel kui maailma ilusaim keel – on eesti keele külluslik vokaalirohkus, selle alg- ja ilukõlalisus, mis jätab mulje tasakesi vulisevast ojakesest, kui laenata üks kaunis mõte Kristjan Jaak Petersonilt. 19. sajandil läks baltisaksa ringkondades liikvele legend eesti keelest kui maailma kõige ilusamast keelest. Selle algallikas on siiani teadmata. Ühel koosviibimisel olevat krahv Otto Magnus von Stackelberg lugenud ette ühe eestikeelse lause „Sõida tasa üle silla”, mille peale vene keisrinna Katariina olevat imestusega hüüdnud, mis kauni keelega küll tegemist on! See on eesti keel, öelnud Stackelberg. Mõnevõrra hiljem hakkas samasugune legend levima ka Soomes. Nimelt olevat Pariisi 1900. a maailmanäitusel legendi järgi aset leidnud keelte iluduskonkurss, kus soome ooperilaulja Aino Ackté esitanud soomekeelse lause „Ajaa hiljaa sillalla” (sõida tasa üle silla), mis võitnud itaalia keele järel teise koha. Seega on tegemist ilmselt ühe kõige vanema eesti (ja soome) keele kohta käibiva keelemüüdiga, mis pärineb oletatavasti juba 19. sajandist.

Lõpetuseks


Koduraamatukogu tabamata ilu

Eestlased on ikka olnud nii raamatu- kui ka sõnahullud, mõneti ka sõnastikehullud. Keerulistel aegadel oli raamatute muretsemine aga mõnes mõttes lugemine üldse, üks passiivse vastupanu vorme. Raamatuid oli kodudes palju ja selline raamatukirg oli erandlik vahest isegi maailma mastaabis. Terved põlvkonnad lapsi sirgusid täiskasvanuks maitsetu mööbliga elutoas, kus oli VÄGA palju raamatuid. Sageli kaugelt liiga palju nende viletsate mööblitükkide kandevõimet arvestades. Me meenutame hingevärinaga neid üksteise otsa laotud raamatukuhjasid, lae alla või riiulite vahele kinnipressitud köiteid, nii et raamatukapi uksed alatasa kinni kiilusid. See oli aeg (aga võib-olla ka terve ajastu), mil mööbli põhifunktsiooniks oli kanda enda turjal raamatuid.

Kuna arvutit polnud veel leiutatud, siis oli raamatute vahel ruumi ka teistmoodi mõtterändudeks. Kuivõrd suurte inimeste raamatud mind veel ei paelunud, leiutasin ühe teistmoodi lugemise mooduse, libistades aegamisi silmadega üle raamatuselgade, uneledes samal ajal maailmadest, mis seal varjul võisid olla. Eks seegi oli lugemise viis, mis „võis pikaks ajaks unustusse viia”. Mõtlesin välja muinasjutulisi lugusid raamatutest, mis olid liiga paksud, liiga igavad või liiga tundmatud, et neid päriselt lugeda: „Parma klooster”, „Vene mets”, „Kolmevalitsus”, „Kannatuste rada” ... Nii võis kušetile pikali visates ühe õhtuga neelata kümneid, isegi sadu raamatuid, meeliskledes hämaruse saabudes nende kummaliste pealkirjade üle. Küllap just sealt sööbisid igaveseks mällu mõistatuslikud tähekombinatsioonid pruunide entsüklopeediate selgadel, mis tegid paljudest lastest väikesed tähemüstikud. Ikka MAAP-PAIR, KIRV-MAAO ja nõnda edasi... Koduraamatukogude isevärklik ilu, mis saabki olla üksnes mälestus, mitte reaalsus.

Eesti keele tillukeseks kaitsealaks sobib aga selline koduraamatukogude kirgastav Paabeli segadus tegelikult väga hästi.

Vahur Mikita keeleraamatu Mikita keeleaabits. Põliskeele omailm sisukord


Nõiaudu keele kohal
Põliskeele omailm
Eesti keel – inimsoo ürgisade keel
Nõiaudu keele kohal
Keel ja maastikud
Sõna jõud
Kirjutamise ime ja needus
OHMO SAPIENS
Koduraamatukogu tabamata ilu

Mõned näidistekstid Vahur Mikita keeleraamatust Mikita keeleaabits. Põliskeele omailm


Keele-ema meelitas emakeelepäeval meelemärkuseta emakeeleõpetajat emakeelse keelemärkusega: „Tule eile meile, meie meeletult elavaloomuline emakeelemäger on ennast meelega emakeele-meega keeletuks mäkerdanud!”

NÕIA-ÕIE ÜLIM ÕELUS
Nõia-Õie õievõie käkkis ära äia käia,
äi ei saagi enam käia, ei saa enam saagi käima,
jääbki sajatades käima.
Ei enam ilma käiata saa äiast õiget äia.
Hää uudis siiski on käkitud käia eest välja käia:
ei enam äial koduväia, kel pää täis oli täia
ja välja nägi kui õudne kodukäija!



Raamatuga „Mikita keeleaabits” seonduvad märksõnad: eesti keel, omailm, keelemängud, sõnamängud, keelemuutused, keelekasutus, kõlakujundid, kõlaluule, konkreetne poeesia, esseed, luuletused


Raamatu „Mikita keeleaabits” ilmumisandmed: Välgi metsad, 2019



Soovitame lisaks väljaandele „Mikita keeleaabits” vaadata ka neid trükiseid:


Anna Haava. Ma lähen üle nõmme
Anna Haava. Ma lähen üle nõmme

Hind: 19.90

Ballaade
Ballaade

Hind: 4.90

Eesti piir käib vastu Hiina müüri
Eesti piir käib vastu Hiina müüri

Hind: 29.90

Elevant Emmi esimene koolipäev
Elevant Emmi esimene koolipäev

Hind: 14.90

Elu puudutus
Elu puudutus

Hind: 17.90

Faust
Faust

Hind: 12.90

Hamlet
Hamlet

Hind: 23.90

Hiiumaal
Hiiumaal

Hind: 4.90

Hülgeviga
Hülgeviga

Hind: 17.90

Ikebana
Ikebana

Hind: 17.90

Imelikku rada pikka
Imelikku rada pikka

Hind: 18.90

Jõulupühade salmik
Jõulupühade salmik

Hind: 13.90

Jõulusalmid ainult täiskasvanutele
Jõulusalmid ainult täiskasvanutele

Hind: 16.90

Jõulutunne ongi see
Jõulutunne ongi see

Hind: 9.90

Juhan Sütiste
Juhan Sütiste

Hind: 3.90

Kas printsess peseb käsi?
Kas printsess peseb käsi?

Hind: 14.50

Kas siis selle maa keel …
Kas siis selle maa keel …

Hind: 21.90

Kimbuke lilli ja värsse
Kimbuke lilli ja värsse

Hind: 6.90

Kirjad jõuluvanale
Kirjad jõuluvanale

Hind: 11.90

Kodu südames
Kodu südames

Hind: 14.90

Kolliaabits
Kolliaabits

Hind: 16.90

Korallid Emajões
Korallid Emajões

Hind: 24.90

Kuidas püüda mutti ... ja leida ennast looduses
Kuidas püüda mutti ... ja leida ennast looduses

Hind: 21.90

Kümne küüne laulud (kõhu kõrvalt)
Kümne küüne laulud (kõhu kõrvalt)

Hind: 1.40

Leelo-leevikese jõulukalender
Leelo-leevikese jõulukalender

Hind: 14.90

Lillede keel
Lillede keel

Hind: 12.90

Linnumeeli
Linnumeeli

Hind: 17.71

Luuletusi
Luuletusi

Hind: 3.90

Marilyn Monroe fragmendid
Marilyn Monroe fragmendid

Hind: 9.90

Minu jonn
Minu jonn

Hind: 12.90

Minu kodumaa
Minu kodumaa

Hind: 15.90

Minu salajane elu
Minu salajane elu

Hind: 14.90

Müütiline jutustus
Müütiline jutustus

Hind: 7.90

Nakits
Nakits

Hind: 14.90

Nii tuli õhtu
Nii tuli õhtu

Hind: 21.50

Ohvrikivi
Ohvrikivi

Hind: 14.90


© OÜ Kirjavara Raamatupood • Registrikood 16003911 • kirjavara@kirjavara.ee • +372 501 2125

bottom design element